14. juunil Las Vegases

Sõidetud on 1500 miili.
Tee 108 viib meid mägedesse. Kõrgemal mägedes on alles kevad, lume sulamise aeg.














Ületame Sonora kuru, kõrgus 2946m.















Teele jääb Mono järv keset vulkaanilist tasandikku.
Olmsted Point'ist esimene vaade Yosemite oru kaljudele.














Kämping, kuhu 3 kuud tagasi oli veel võimalik broneerida eelviimane telgikoht, oli kenas kohas, kuid väga spartalike tingimustega, ilma elektrita ja Yosemite Valley National Park'ist natuke eemal (50 km).
Ööd üllatasid meid nulli lähedase temperatuuriga, pidime kogu oma olemasoleva riidevaru selga toppima ja riideid ei ole meil kuigi palju kaasas.
Õnneks ostsime San Franciscost õhkmadratsi, mis vaevaliselt meie pisikesse telki sisse mahub.















Päeval päikese käes on pigem palav.

Yosemite org jääb kõrgete kaljude vahele ja peale tippude vallutamise ja ekstreemse kaljuronimise, viivad mitmed matkarajad koskede juurde.



















Meie tahtsime 2 päevaga võimalikult palju näha. Valisime "Mist" nimelise raja, mis kaardi järgi tegi väikese tiiru. Selgus, et valik õnnestus, kuigi kaardi pealt vaadates paistis marsruut palju lihtsam. Rada viis vahutava jõe äärt mööda mäkke.














Esimese kose, Vernal Fall poolt puhus tohutu tugev tuul, millele lisandus veetolm ja mööda libedaid kive edasi ukerdades sattusime lausa tormi kätte - silmad olid ka vett täis. Minu keep hoidis ainult selja ja õlad kuiva, sest tuul tahtis seda üldse seljast ära kiskuda.
Samas oli kose all armas vikerkaar.
Üleval, kose serval peesitasid kohalejõudnud siledal kaljul ja kuivatasid riideid.
Rada järgmise, veelgi suurema kose Nevada Fall juurde samal jõel oli mudane ja lõpus üsna järsk.




















Õnneks möödusime natukene kaugemalt ja ei saanud enam "vihma".
Ülevalt vaade Nevada kosele oli ikka võimas küll. Meil vedas väga, et on suurvee aeg.
Nees 2 koske pidid Yosemite's ainukestena kogu aeg toimima, teised kuivavad augustiks ära.
Edasi läks rada Half Dome'i tippu, aga selleks oli kell palju, Leol kehvad jalanõud (Half Dome'i viimane tõus on küllalt järsk sile kalju) ja meil oli võhm ka üsna väljas. Pealegi oli raja pikkus ühes suunas veel 8 km, ehk sama palju, kui olime seni läbinud.

Tagasi tulime ringiga laiemat ja lihtsamat (ikkagi mäest alla!) rada pidi.
Vastu tulid muulamatkajad.














Järgmisel päeval nägime Glacier Viewpoint'st kogu orgu.






























Üks väiksem kosk, Bridalveil on kose alumine osa, tegelikult näeb ainut vee kukkumisel tekkinud pritsmeid, mis on läbipaistmatu tolm. Märjaks saab ka.
Mariposa Grove's imetlesime võimsaid sekvoiasid ja järgmistel päevadel sõitsimegi läbi sekvoiade ala. Sekvoia-metsaks ei saa seda nimetada, kuna sekvoiad kasvavad gruppidena ja ka üksikult koos muude puudega (Sugar Pine, Ponderosa Pine, White Fir, jne). Tohtult võimsad on nad küll.





























Suurima sekvoia, maailma suurim puu Sherman Tree, oksa läbimõõt on 2m, tüvel 11m, kõrgus ca 90m (mitte siin pildil).
Liiva sees kasvavad puude all üksikud lillekesed.














Päev Kings Canyon's osutus loomade päevaks: 3 madu, 3 karu, üks väike hirvekene ja mitmeid metskitsesid.

Kui hästi uurida, võib aloleval pildil näha karu ja pisikese karupoja nina.















Metskitsed ei tee inimestest suurt väljagi.















Maduega oli nii, et suure tee ääres seistes nägime lõgismadu, kena kõristiga saba otsas, ca 80-90 cm.
Hiljem mäkke rühkides nägime kuidas madu püüdis hiire urust midagi kätte saada. Muudkui toppis oma pead urgu ja tuli siis pettunult tagasi.
Mäest allatulekul pidin peaaegu igavesele suurel maole peale astuma. Lehtede sahina peale vaatasin kõrvale. Ehmatsin nii, et tegin tohutud hüpped kõrgele ja kaugele.
Leo pidas neid minu rõõmu väljenduseks, et teekonna lõpp juba paistab ja pidi ise samale maole peale astuma.
Maol oli nimelt kindel kavatsus üle raja saada.

Mäe otsas käis meid uudistamas üks kena sinine linnuke














Sõitmine mägedes on üks igavene keerutamine. Sattusime sellise tee peale, mille laius vaevu 5 m - nii, et vabalt vastu tulevast autost mööda ei saa. Ja ei mingeid piirdeid ega äärekivisid, isegi mitte tee serva tähiseid, samas serva taga paarisaja meetrine tühjus. Peale umbes 5 km higistamist (selg sai sellest sõidust kohe märjaks) pöörasime tagasi ja valisime tee, mis tegi päris suure ringi. Hoolimata küllat ringist jõudsime sihtkohta ligi päev varem.

Death Valley - Ameerika kõige kõrgema temperatuuriga koht. Piirneb 4 küljest mägedega, sellepärast seal nii kuum ongi. Keskel on soolajärv - kuiv.
Jõudsime kohale õhtupoolikul, kui päike ei lõõsanud enam.














Aga palav oli ikkagi: 94F, ca 34C. Öösel oli 30 kraadi.
Eelmisel päeval oli 46 kraadi sooja olnud, päris vedas, et me siis sinna ei jõudnud.
Ööbisime Furnice Creek'is, õhtul avati meile veel muuseum. Järgmisel päeval: Badwater - soolajärv, 85m madalamal merepinnast, Ameerika kõige madalam koht. Mere taseme märk on kõrgel kalju peal.
Golden Canyon trail, 2 miili, huvitav liivakivi kaljude vahel.
Devils Golf Ground-soola serakid.
Artists trail - värvilised kaljud.














Zabriskie Point, temp 94F
Dantes View, kõrgus 1670m. Kõrgus allolevast soolajärvest seega (1670+85)m.
Vaade oli uhke, Badwater'i soolajärv oli silmipimestavalt valge. Oru kohal ei ole ühtegi pilve, pisikesed valged pilved on ümber oru mägede kohal.















Las Vegas, temp 85F, kõrgus 844m
Suur linn keset lagedat kõrbetaolist maastikku. Äärelinnas madalad ühesugused majad, keskel pilvelõhkujad, mis on kõik hotellid koos kasiinodega.















Las Vegas Ave on üks tänav, mille ääres enamus hotelle-kasiinosid asub ja mis on linnakeskus.
Kasiinode esised on tõesti ilusad, värvilised tuled, palmid jne, ja rajakesed, mis viisid ikka kasiino ukseni.














Ka siis, kui lähed uhkesse ostukeskusesse, satud lõpuks ikka kasiinosse.