Hoover Dam ja Zion National Park

Hoover Dam on võimas ehitis Colorado jõel, mida külastab pidev turistide vool. Ala on hoolega turvatud – autodele sissesõitmisel turvakontroll, mille tõttu viimased 4 miili autod vaevalt venisid. Tee viib üle tammi ja jalakäiatele on kõnniteed. Jalutame ja pildistame ennastsalgavalt 37 kraadises kuumuses.

Visitor Center’ist avaneb tammile vaade teiselt poolt. Visitor Center’is oli turvakontroll juba nagu lennujaamas, kotid, kaamerad valgustatakse läbi.

Nagu igal pool Visitor Centertes on ka siin põhjalik objekti tutvustav väljapanek. Saab teada tammi ehitamise ajaloo ja lausa tüütuseni selgeks elektri saamise. Ise võib ka lambikese põlema vändata.

Hoover on USA kõige kõrgem tamm, 221 meetrit (726 jalga), pikkus üle jõe 379 m (1244 j), 14 m (45 j) ülevalt lai ja alt 201 m (660 j), kaalub nagu 18 Empire State Building’ut. Tammi ehitati 1931-1935. Varustab veerandit Ameerikast elektriga.

Hoover’i tammi juures veetsime poolteist tundi, edasi võtsime suuna Zion National Park’il. Valisime kiirteed, mis viis meid läbi Las Vegase 15. maanteele. Sõitsime läbi Arizona Utah’sse.

Utah-s on kell 1 tund ees. Õhtul leidsime Hurricane’s ööbimiseks meeldiva, suht odava hotelli korraliku hommikusöögigaja ukse kõrval asuva basseiniga, mida nimetati SPA’ks. Igal juhu siiani meie kõige uhkem ööbimine.

Järgmisel hommikul oli vaja lahendada Leo jalavarjude küsimus, sest tema siledaks kulunud papudega oleks Zion’is raskeks läinud. Matkatossud käes, sõidame rõõmsalt Zion’I poole. Tee viib jälle mäkke, temperatuur hommikul 28⁰C.

Zion’i kanjon on siledatate punaste ja valgete kaljude vahel kitsas org,

mille põhjas voolab üsna madal ja eelmistes orgudes nähtud vahutavate jõgedega võrreldes lausa leebe jõeke. Seda suurem oli meie üllatus, kui kanjoni tee lõpust algava raja ees oli silt, et rada ei ole läbitav suurvee tõttu.

Leo läks jõkke veenduma, et tõesti läbi ei saa – veendus.

Mõnulesime siis niisama natukene aega jõe ääres, Leo kuivatas oma uusi tosse.

Vaatasime, kuidas üks julge orav tahtis kangesti kellegi sejakotist midagi kätte saada, seljakoti lukul oli pisikene ava jäänud ja orav mässas sellega seni, kuni pea juba sisse mahtus. Siis sai koti omanikul villand, võttis oma koti ära.

Zion'is nägime jälle õitsvat jucca't.

Nagu tavaliselt jäi auto pargi sissepääsu juurde parklasse ja pargis liikusime shuttle bus'iga.

Ronisime teist rada pidi kanjoni servale alla vaatama,

päris võhmale võttis.

Pidi natuke ettevaatama, et kaktusele vastu ei lähe - nad on küll ilusad aga nats kurjad.

Siis ronisime Emerald pools'i rajale 3 veekogu uurima. Selgus, et need olid tillukesed konna tiigid. Alumine oli päris kole, keskmine oli üsna kuiv ja ülemine oli juba tiigikese moodi. Ülemisest niriseb vesi alumistesse. Pidev konnade laul oli väga vali.Tagasi tulime teist rada pidi väikese ringiga. Kaasasolev joogivesi oli nii soe, et tee või teed.

Zion kanjoni seinte kõrgus on pea kilomeeter, pargi kõrguste vahe 1500 meetrit.

Pargist väjasõit oli samuti väga maaliline.

Teisel pool pargi piiri ei ole enam kõrb vaid karjamaad ja mets, möödume Mount Carmel’ist.

Ööbime Fredona külas. Järgmisel päeval loodame jõuda Grand Canyon’sse.