Uus-Meremaa kaug-põhjas

Reedel sai Leo käima GARMIN nüvi GPS'i ja toksisime sinna oma sihtkoha Cape Reinga.
Ilmateate uurimine lõi plaanid segi, ei osanudki valida - istusime autos hotelli wifi levis ja surfasime ilmateadetes. Lubati igal pool nädalaks lausvihma. Kaldusime juba Rotorua kasuks, sest seal on vähemalt soojavee allikad, kui leidsime ühest ennustusest, et pühapäeval on põhjas oodata ilusat ilma. See otsustas suuna.
Vihma kallas nagu oavarrest, kui hakkasime liikuma põhja poole.
Ühest kiirtee teenindusjaamast ostsime mulle roosa jope, mis pidi vihma pidama. Jope ostmine osutus pikaks suhtlemiseks müüjannadega. Väljas olid ainult väga suured numbrid (XXXL, XXL), aga Leo võttis pähe, et ma pean jope igal juhul saama ja läks rääkima, et väiksemat vaja. Peale teistesse poodidesse helistamist ja arutamist, kuidas me jope mujalt kätte saaksime, leidis teine müüa kuskilt L numbri (sellesse ma vähemalt ei upu) ja saingi jope sooduka $89 eest. Ei läinud tervet tundigi.
Sõitsime mööda maantee nr 1, keerasime vahepeal Mahurangi National Parki, parasjagu ei sadanud ja isegi päike piilus välja.




























Mahurangi pargist avanesid kaunid vaated ookeani poole.






























Maantee 1 on kurviline, kummaski suunas 1 rada, käib muudkui mäest üles ja alla. Pimedas vihmaga ei ole kuigi mõnus. Lubatud kiirus enamasti kuni 100 km/h, soovitava, väiksema kiiruse märgid on ka enne järsemaid kurve väjas. Ööbisime Opua's “Pine Lodge Bay of Islands”, süüa seal ei antud ja meil endal oli autos ainult pudel veini. Lähema paari km raadiuses söögikohta ega poodi ei olnud, piirdusime siis veiniga. Toas oli radiaator ja hommikuks oli päris hea soe.
Meie tuba roosa jopega.














Laupäeva hommik tervitas meid päikesega. Kuigi temp. oli 10C, oli päikese käes soe nagu meie tavalisel suvepäeval. Sõitsime edasi Paihiasse, mis on üks populaarseid suvituskohti, motell on motellis kinni ja pisikesi poekesi on keskus täis. Pakutakse mitmesuguseid veespordi võimalusi, jahisõitu ja ekskursioone. Kõik ikka suvised meelelahutused.
Istusime ookeani kaldal tänava äärses söögikohas, näksisime fish and chips’e, nautisime kaunist vaadet ja sooja päikest,














Waitangi’s asub Treaty House, kus 6. veebruaril 1840 kirjutasid Maooride pealik ja Suur Britannia esindaja alla kokkuleppele, mis pani aluse Uus-Meremaa riigi tekkele. 6. veebruar on siiani riigipüha Waitangi Day.
Treaty Hous juures oli kindlatel kellaaegadel mingi etendus, maoori tantsud kohalike töötajate esituses. Etenduse hind oli sissepääsu hinnas. Kuna me ei kavatsenud terve tund etendust oodata, siis loobusime ka 500 krooni eest majakese vaatamisest.















Edasi jõudsime Haruru koseni, peatusime Kerikeri’s - ilus linn, samuti turistidele oienteeritud. Ajaloolised misjonimajad on kohalikeks vaatamisväärsusteks: Kemp House (Uus-Meremaa vanim puumaja) ja Stone Store (kivimaja). Kivimajas näidatakse ja müüakse igasuguseid vanu tarbeesemeid.

Keerasime suurelt teelt turistidele reklaamitud "Miljoni dollari vaate teele".




























Kui muidu sõitsime Uus-Meremaa põhjaosa idapoolset kallast mööda, siis jõudes saare kitsamasse ossa, põikasime läänekaldale Wapakauri beach’ile, mis on kaardi järgi üks mõnest harvast kohast, kust saab autoga 90 miles beach’le. 90 miili rand ongi põhjaosa läänerannik.














Liiklusmärk lubab rannas kiirust 100 km tunnis. Meie oma rendiautoga seda katsetada ei tohi.














Teel näeme kogu aeg suuri lambakarju, kõik nõlvad on lambaid täis pikitud. Nagu valged kivid rohelisel maastikul. Lehmakarju on samuti üsna palju.

Põhjatippu, Cape Reinga’sse jõuame õhtul pool 5 ja kohe tabab meid väga kõva vihmahoog, mis jääb õnneks lühikeseks.

Cape Reinga on väga tähtis koht, sest sealt kaudu lahkuvad maooride hinged igavikku.














Reinga tuletorni juures on teeviidad kaugustega erinevatele suurlinnadele.





























Tuletorni kohal saavad kokku Tasmaania meri ja Vaikne ookean.














Tagasiteel ööbime Tangoake’s, see on veel üsna kaugel põhjas. Reklaami peale sisse keerates leiame nn kodumajutuse – majale on külalistetoad juurde ehitatud. Tänu kodule, on siin wifi vabalt kasutatav, signaal küll nõrk.
Tuba oli küll külmavõitu (turistid liiguvad ju suvel) ja radiaatorit neil pakkuda ei olnud. Aga oh üllatust, soojenduseks tõi perenaine meile voodisse soojavee kummikotid (lausa tulised), kenasti siniste riidekotikeste sisse pakitud. Reisimine on ikka vahva!