Lõunasaar

Pühapäeva hommikul jätsime seljataha vihmasajus põhjasaare ja olime rabatud lennukist avanenud päikeselisest vaatest lõunasaare lõpmatusse minevatest valges lumes säravatest mäetippudest.
Enne Christchurch’is maandumist lendasime siiski pikalt ka lauskmaa kohal. Esimene mulje: põhiliselt lumised mäed ja Christchuch’i ümber ka pisut tasast maad.
Saime kätte rendiauto, samasuguse nagu põhjasaarel, rohkem kriipse peal.
Christchurch, 14C, päike särab ja tundub päris soe.
Hotell on täiesti kesklinnas, linna jalutama jõuame alles peale 4 ja siis hakkab juba hämarduma. KeskIinn tundub väga hubane, ei ole pilvelõhkujaid, elanikke 130 tuhat.



















Suveniiripoed on pühapäeva õhtul veel pikalt lahti ja valik igasugust nodi on suur, suurem kui Aucklandi pisikestes poekestes.

Ostame proovimiseks 3 erinevat NZ väikest õlut, etteruttavalt: TUI
meeldis meile kõige rohkem. Hangime veel söödavat takeaway’st ja läheme oma pisikesse
hotellituppa nosima.
Hotellituba on ägedalt disainitud: imepisikene aga kõik vajalik olemas,laud, tool, föön,
veekeetja, külmkapp, triikraud ja triikimislaud. Duššinurk kaarja liuguksega, mattkllaasist, öösel põles sinine tuli. Magada oli tohutult mugav, telekas oli nina all ja äratuskell töötas valguse
ja muusikaga, et inimeses mitte stressi tekitada, vaid hästi õrnalt äratada. Leo ei keeranud teist külgegi sellise õrna äratamise peale.

Esmaspäeval vaatame botaanikaaeda - imetleme võimsaid puid, parte ja üksikuid kesktalvel õitsvaid lilli. Sooja on 4C.














Siis võtame suuna Mount Cook'i poole. Päeval on juba 9C sooja ja tänu päikesele tundub päris suvi olevat.
Põllud, istandused ja karjamaad on eraldatud suurte hekkidega nagu põhjasaarelgi.














Siiski lambad näsivad siin kuivanud rohtu pruunidel, mitte rohelistel mäekülgedel.














Teelt hakkavad kohe paistma lumised mäed. Nii ongi, et tasane ja siis kohe mäed.














Ruumi on siin rohkem kui põhjasaarel, vähemalt teed on laiemad ja tasandikul muidugi üsna sirged.
Möödume Lake Tekapo’st.














Aoraki Mount Cook village, temp 0C, pildistame ja keerame tagasi, sest edasi ei saa, tee Tasmania liustikule (NZ pikim, 27 km) on suletud.














Aoraki Mount Cook on 3754m kõrge, raamatu andmetel on Lõuna Alpides 22 üle 3km kõrgust mäge.














Hilisõhtul sõidame läbi Oamaru, valgest lubjakivist uhked majad. Kell 8 õhtul enam erilist liikumist ei täheldanud. Leiame ööbimiskoha Vaikse ookeani rannal, magame autos, pimedas kuuleme ainut mere kohinat. Hommikul näeme, et olime ajupuudega risustatud väikesel liivarannal.
Kell 7 hommikul on veel täiesti pime, pool 8 hakkab valgenema. Sõitma hakates
peaaegu kohe silt Moeraki Boulders. Läksime vaatama. Õnneks nii vara keegi meilt raha küsimas polnud, muidu maksab $2 nende rannasolevate, mere poolt ümmarguseks lihvitud, umbes 1,5 m läbimõõduga kivide vaatamine.














Shag Point'i, kus raamatu järgi võiks näha pingviine ja merelõvisid, ei näinud me alguses kedagi. Ära sõitma hakates märkasime kividel mingeid elukaid. Lähemal uurimisel määrasime nad hüljesteks.
Pidil paistab, et üks isend on päris kõrgele kaljule osanud ronida.














Shag Point on liivakivi-kaljune maanina, jättis väga metsiku mulje, kuigi kohalik külake poolsaarel on väga kena. Külamehed läksid hommikul paadiga kalale.
Dunedin, väga sümpaatne linnake, šotlaste poolt asustatud, uhked kirikud. Veel uhkem raudteejaam.














Dunedin’i esimene kirik.

































Dunedin’s asub kõige järsem tänav maailmas - Baldwin street. On kantud Guinessi rekordite raamatusse. Üleval peab lihtsalt ringi pöörama, edasi kuskile ei saa. Alguses vantsisime jalgsi üles, pärast sõitsime autoga - õnnestus. Huvilisi on sellel tänval kogu aeg päris palju.
Dunedin’is leidsin nii kihvti poe, kuhu oleks tahtnud pikaks ajaks ostma jääda, aga aega ei olnud ja nii jäi raha alles.
Sõidame edasi Milford Sound'i poole. Milford on Fjordland’i ainuke autoga juurdepääsetav fjord.
Sinna saab Te Anau’st, kuhu sõidame “presidendi maanteed” mööda – oskasid ikka nime panna igavale sirgele teejupile.














Te Anau i-punktist saame teada, et esimene laevareis fjordi väljub 9:45, kohal peab olema pool tundi varem. Tee Milford Sound’i on jääs ja 120 km võtab vähemalt 2 tundi. Nii sõitsime vastu pimedat Te Anau'st ära, et hommikul esimesele kruiisile jõuda. Jalgsi ei ole võimalik seda fjordi näha, peab laevaga sõitma. Ööbime teel Knobs Flat nimelises paigas. Õhtul 0C, lumi.














Edasi tulid tõesti musta jää hoiatused, ühes kohas lausa keset teed.
Äge, 1 km pikkune tunnel viis kalju sees päris järsult allamäge.














Fjordi reis oli väga äge, järsud kaljud lähevad edasi 300m sügavusse. -1C sundis meid kõik olemasolevad riided selga ajama. Ilmaga meil tõepoolest vedas – päike säras (fjord oli küll suurelt osalt mägede varjus) hoolimata sellest, et seal sajab 200 päeva aastas.














Talvel pidigi ilusam olema.


































Reklaamitakse lennuki- ja helikopteri reise ning paistab, et need on üsna populaarsed - kogu aeg ikka midagi lendab.
Tagasiteel peatume palju ringi vaatamiseks ja pildistamiseks,














lippame ka ühte Chasm'i vaatama. Parkimisplatsil saame tuttavaks Kea'ga - ainukese alpi-papagoiga.














Kea norib süüa, läheb iga saabuva sõiduki juurde norima, kuigi keegi midagi ei anna. Edaspidi nägime veel kea'sid, üks puges meie auo alla ja oli tegemist ta ära ajamisega.
Tee on väga ilus, vahepeal mets, siis jälle lagedam, lõunapool juba veised ja lambad.














Huvitav, et siin kasvatatakse hirvi nägime mitmeid deer farm'e.













Edasi läbi sagivate noortega Queenstowni (NZ suusameka) jõuame üle Southern Alps (lõunasaare “selgroog”) aheliku läänekaldale. Haast pass:














West Coast on kitsas, 400 km pikkune ja vaevalt 30 km laiune ala, kus eab 32 tuhat inimest. Kuigi neljapäeva hommikul alustasime udus, siis teisel pool Alpe säras päike.














Talvel on lääne kaldal tõesti parem ilm. Pisikeses Haast’I külas uurime reklaamitud vaatamisväärsusi, sööme ja läheme Tasmaania mere randa. Täiesti sile meri lööb vastu liivaranda üles vahused lained ja vaht valgub vahvalt rannas laiali.

Kohe rannast agab läbimatu vihmamets.

































Jõuame liustike maale. Kaks suurt liustikku, Fox ja Franz Josef on siinse turisminduse aluseks. Sõidame Fox liustiku otsa juurde, jalgsi saab päris juurde, kuid liustikule tohib minna ainult guided tour’iga.













Reklaamitakse muidugi helikopteri ja lennuki sõite liustike ja mägede kohal, ka maandumise võimalusega. Kiusatus on suur, aga see lõbu on ikka väga kallis.
Ööbime Franz Josef’I külakeses, mis pidi olema NZ kõige vihmarohkem koht üldse. Aga meile paistis õhtune päike. Motellis on voodi, millele saab soojenduse sisse lülitada. Muidugi proovisime, aga .. oleme ju harjunud juba nats külmetama, mitte higistama.