Waipoa Forest – Kauri puud ja Coromandel’i poolsaar

Tagasi lõunapoole sõidame mööda saare läänekallast.
Talv Uus-Meremaa põhjaosas on meie jaoks veider: palmid vohavad, põldude piiriks on istutatud bambuse hekid, lehtpuud on raagus või on mõni üksik leht veel küljes.

Punase vahtra üksikud alles jäänud lehed paistavad eemalt säravate õitena. Üks teine puu ongi kõik lehed maha lasknud ja jäänud on ainult punased õied.






























Tee on 6 m lai, teepeenar puudub, kuskil pole kohta peatumiseks.














Arhiparas põikame veel 90 miili ranna lõunatippu ja proovime liiva peal sõitu.
Tee on endiselt maaliline.














Lõuna poo on lehmakarju näha rohkem kui lambakarju.
Karjus sõidab lausa traktoriga.














Waipoua Forest on kena vihmamets, kus kasvab palju Kauri puid.



















Suvel võib näha orhideesid kõrgel õitsemas, praegu võib vaid ettekujutada.














Lord of the Forest on kõige vanem Kaur puu, 2000 aastane.



















Vedas, et puu juures saime ära käia, kohe hakkas vihma sadama.
Esmaspäeva hommikul kiirustame Matakohe muuseumisse. Kaks tundi Matakohe Kauri museumis läks kiiresti, väga huvitav oli.
Matakohe on Uus-Meremaa pioneeride muuseum, pioneeride elu ja tegevus oli seotud Kauri puudega, metsa raiuti kuni 1980-dateni, siis keelati Kauri puude mahariumine ära.














Eksponeeritud masinad töötasid, õigemini liikusid.
Inimeste kujud olid pandud eksponaatide juurde, et oleks võimalikult
arusaadav, kuidas töö käis.
Kauri vaigu kogujad:














Kauri puu vaik on nagu merevaik, selle kogumine oli ka üks oluline tegevus.




























Osa väga vanu Kauri puid on leitud rabadesse uppununa, neid on sealt välja tõstetud-hinnatakse 30 tuhat ja 45 tuhat aastat vanadeks. Ei ole veel aru saadud, miks need suured puud olid rabadesse uputatud.

Ühest kauri puu tükist tehtud laua plaat kaalub 1 tonn.
















Läbi Aucklandi sõitsime Coromandeli poolsaarele.














Cromandeli poolsaarel, nagu põhjaski, on idapoolsel kaldal suuremad linnakesed, rohkem puhkajatele mõeldud randu ja meelelahutusi.
Meie alustasime oma ringi läänekaldalt. Poolsaare keskel on mäed ja risti äbi läheb vaid üksikud väikesed teed. Peale kunagi suurt ja praegu 7000 elanikuga Thames’I linnakest (ööbisime seal) läks tee kohe kitsaks ja käänuliseks, vasakul 1 m kaugusel oli meri ja paremal mägi. Lubatud kiirus nagu tavaks 100 km/h.














Hommikune päike kadus vihmapilvesse. Varsti tuli päike jälle välja ja tee ronis kõrgele, mäe külge mööda üles. Päris kõhe oli alla vaadata, samas muidugi ka väga ilus.
Läänekalda külakesed on väikesed ja peatumiseks põhjust ei anna, mõni kena rannake. Coromandel’i linn on endine kullakaevajate linn, pisike, mitmeid motelle, väike Mining Museum. Turistidel on võimalus rongikesega kõrgemale mäkke sõita ja vaadet imeteda.
Coromandel on põjapoolne linn, sealt keerasime idarannikule, võtsime peale hääletaja, saksa poisi, kes reisib NZ-l veebruari kuust. Vahepeal töötas kiwide korjajana, pidi rasketöö olema. Elamist hindas odavamaks kui Saksamaal.
Coromandeli teed on maalilised, kitsad, käänulised, mägised. Aeg-ajalt kaob sillal või muidu kitsas kohas üks suund ära, märk on väljas vähemalt sellele, kes peab teed andma. Väljaspool külasid on lubatud 100 km tunnis. Meie küll nii kiiresti ei saanud sõita, asjad hakkasid juba 80 km/h kiirusel autos lendama ja hirm oli ka. Sama teed sõitsid suured palgiveo autod.
Wihtiangas tegime pikema peatuse, liivarand oli tihedalt merekarpe täis.














Eemal meres paistis värava kujuline kaljunukk, mida võib postkaartidel näha. Sinna juurde saab laevaga.
Coromandeli poolsaar on veel kauri puude piirkond,
enne Tairua’d tee ääres kasvasid Twin Kauri Trees. Jalutasime natuke mööda kitsast ja vihmast mudast rada vihmametsa.
Tõepoolest on kõik linnakesed – kuurortid väga ilusad: Whangamata, Waihi, Katikati.
Katikati ümbruses on palju kiwi istandusi, need on peidetud ligi 6m kõrguste, kitsaks pöetud hekkide taha.














Leidsin ühe külmetama jäetud kiwi:














Taurangas oleme videvikus ja sattusime kiirteede vahetusel korraks segadusse, paistis, et on väga suur linn, elanikke siiski vaid 104 tuhat
Rotoruasse kihutame mööda kiirteed, ikka mõlemas suunas 1 rada, möödasõidu võimalust ja tee ääres seismise kohta ei ole, et kiiremaid mööda lasta
Rotoruasse jõuame pimedas.