Ringiga tagasi Christchurch’i

Kuigi auto aknad olid hommikul paksult jääs, säras Franz Josefis päike ja taevas ei olnud pilve raasugi.
Infopunktis ei suutnud vastu panna talvisele sooduspakkumisele: $100 eest 20 minutit lendamist Franz’i liustiku kohal.
Lennuni jäänud aja jooksul jõudsime käia Franz’i liustiku juures ja lipata läbi mõned rajad ja näha liustikku mõne kõrgema nuki pealt.

Air Safari kontoris ootame hetke hispaanlannat Ana't ja piloot Tony bussikese sabas sõidame lennuväljale. Lennuk imepisike, kohad 6 reisijale. Meid, reisijaid on 3. Meie pettumuseks on liustiku kohale kerkinud pilvekene.
Õhku tõusmine oli küll hirmus, nagu pisikese mardika kukil lendamine.


Tegime tiiru mere ääres


ja siis tõusime liustiku kohale, vahepeal pilvedest kõrgemal,




siis jälle mägede vahel nii, et hoidsime hinge kinni, kas jõuab enne mäe külge kõrgemale tõusta. Jõudis muidugi.

Fantastilist vaadet ei oskagi edasi anda, särav valge lumi kõrgel ja moreeni tõttu tumedam allavoolav osa.

Muidugi kõrged tipud Mnt Cook ja Tasman olid ka nagu käeulatuses. See oli meie üks vahvamaid elamusi NZ reisil.

Päikeseloojanguks jõudsime Hokitika’sse,

reede õhtul enne 6 on kõik poekesed suletud, linn vaikne, supermarket töötab õhtul 8ni. Üksikus kohvikus on paar inimest.

Nagu ikka ja jälle veendume, käib elu külakestes ja linnades ainult valgel ajal.
Silma hakkas esimene ilma “mantlita” hobune. Siiani on kõik nähtud hobused kenasti tekkidega kaetud.

Sõidame üle raudteega ühise üherajalise silla. Pole valgusfoorigi, rong ja autod mõlemas suunas peavad hakkama saama ühel rajal.
Laupäeval jõuame varakult Punakaiki’sse Pannkoogi kaljude (Pancake cliffs) ja blowholes’ide juurde. Seal avanes ootamatult äge vaatepilt, just blowholes, mis on mere poolt uuristatud augud, pealt lahtised, olid ootamatud. Laine lööb nendesse tohutu mürina ja kolinaga sisse ja ühest pisikesest august purskas vesi nagu geisrist üles.


Pannkoogi kaljud olid pealt lamedad keeruse kujuga postid.

Edasi jäid teele Turanga Bay ja Cape Foelwind, viimases oli hüljeste koloonia: lesisid kaljude peal.

Lõunatasime Animal Café’s, ümber laamad, hirved, ponid, eesel, hobune ja veel pudulojuseid, neid võis raha eest lähedalt ka vaadata, meie imetlesime neid kohviku terrassilt. Minu tellitud juurvilja supp oli paks püree puder ja peamiseks koostisosaks kõrvits. Tõesti imestasin, miks seda körti supiks nimetati.

Nelsonit kujutasime ette laupäevaõhtuselt rahavarohkena, aga ei midagi sellist.
Kesklinn oli tühi ja vaikne. Tai restorandes oli rahvast, poed muidugi kinni, ainult kino ees seisis hulk autosid.
Nagu meil ikka juhtub, läheb pimaduse saabudes tee tingimata mäkke ja hirmus käänuliseks.

Pühapäeava hommikul külma -2C, kõik on ilusas härmarüüs.
Esimene kohtumine politseiga: pühapäeva hommikune alko-kontroll. Politsei pidas enne Renwick'i kahelt poolt kõik autod kinni, torkas karbikese suu ette ja ütles "count to seven". Me ei saanud alguses aru, mida ta tahab ja Leo tahtis karbikesse puhuda. Siis suure ähmiga eksis veel seitsmeni lugemisel. Pärast saime itsitada oma rumaluse üle.

Muretsesime juba, et peame veinimaal

ikka mõnda kohalikku wineyard’i külastama, kui jäigi teele Montana Winery. Tellisime tour'i $15 (inimese kohta) ja olime vaid kahekesi grupis. Giid jutustas meiega 1,5 tundi, sh degusteerimine.

Väga huvitav oli.
Suured roostevabast terasest vaadid, mahutavad 40 tuhat liitrit. Jahutamiseks jookseb külm vesi mööda tünni külgedel olevaid lamedaid torusid, näevad välja nagu tünni vitsad. Metallvaadis ajatatakse valget veini va chardonny. Tammevaadid on 250 liitrised, ühest vaadist saab 300 pudelit. Punased veinid ajatatakse tammevaadis ja valgest veinist Chardonny. Suurtes tammevaatides hoitakse veini ainult lühikest aega, tihti erinevate aastakäikude segamiseks,et saada uut huvitavat maitset.


Üks tühi väike tammevaat maksab $1200 (NZ). Ostetakse prantsusmaalt ja vahel ka USAst. Tammevaadis hoitakse veini 12 kuud ja üks tammevaat töötab 4 korda, siis ta enam maitset ei anna. Hiljem kasutatakse vaadid ära puust tarbeesemete valmistamiseks.
Viinamarjasaak koristatakse masinatega, masin raputab marjakobarad transportöörile. Masin korjab 10 tonni tunnis, väga hea inimene korjab 0,5 tonni päevas. Montanas on 6 masinat. Koristamine algab märtsis ja kestab 8 kuni 10 nädalat. Montana Winery alustas 1976 ja praegu on NZ suurim veinitootja ja eksportija.

Half Moon bay – pingi ja lauakese märgiga puhkekohtades mere ääres olid hülged lausa käeulatuses. Nad ei teinud inimestest eriti väljagi. Imestasime, kuidas nad seal kaljude vahel ukerdades lainega viga ei saa.

Esmaspäeval vaatasime üle rannad enne Christchurch’i. Waikuku rand on pikk ja mõõna ajal lai, tõusu ajal liivarannale ruumi ei jää. Järgmine beach samasugune, sama rand, männid käbisid täis.
North beach, siin on isegi rannahoone. Samasugune liivarand.
Sõitsime edasi läbi Christchurch'i Lyttelton'i sadamasse. Laht on ümbritsetud mägedest. Kaldad on üsna järsud, aga majakesi täis. Sõitsime natukene ümber lahe ja siis üles mäkke üle Dyers Pass’i Christchurch'i tagasi.

Kuru pealt allasõit oli täiseti kole, kitsas käänuline tee ja tee kõrval kuristik. Kohalikud ei tee muidugi teist nägugi ja närvitsevad selja taga, sest lubatakse sõita kuni 100 km/h. Leol õnnestus sellistes kohtades küll sõita ainult poolega lubatust, siis ka käed higised.

Pakkisime Jaapanis mittavajalikud asjad karpi ja saatsime koju. Kuigi tegime tugeva valiku igasuguse kaardi- ja muu NZ’d ja USA’d tutvustava materjali hulgas, tuli pakk ikka 13.5 kg.
Viimast õhtut tähistasime restoranis korraliku kõhutäiega.