Tokyo

Narita lennujaamas piiriületamisel probleeme polnud: 2 nimetissõrme jäljed, foto. Kohvreid läbi ei valgustatud, usuti deklaratsiooni.
JR rail pass'i saamine läks ka libedalt. Esimene mulje rongist väljudes: niiske ja väga palav.
Hotelli ülesleidmine Ueno linnaosas võttis rohkem aega, kui arvasime.
Jaapani aadressi süsteem on lausa omaette teema, siin pole kõigil tänavatel nimesidki ja uusehitistel pole isegi maja numbrit alati küljes, sest jaapanlased peavad aadressi järgi asukoha leidmist nagunii võimatuks. GPS ei leia ka aadressi järgi midagi.
Jõudsime liiga vara, aga saime kotid hotelli jätta. Jalutasime Uenost

Asakusa linnaossa, mida peetaks eüheks omapärasemaks. Seal on Nakamise Arkaad (müügitänav - suveniirid ja muu pudi-padi), Five-store pagoda, Sensoji tempel,




Asakusa shrine, Sumida jõgi, uue vaatetorni ehitus ja Matsuya kaubamaja.
Rikšapoisid kutsusid aktiivselt turiste sõitma.

Paistis, et nad olid ka giidideks.


Palavus tegi jalutamise üsna väsitavaks, otsisime siis üles kaardil märgitud Edo Shitamachi Traditional Crafts Museumi'i. Mõtlesime, et võib väga põnev olla, tegelikult oli 1 keskmise suurusega tuba, pigem müügi eesmärgiga ja mite eriti huvitav.
Õhtul jalutasime veel Uenos. Kell pool 1 öösel oli vell 28C sooja.
Õppisime ära vending machine’i kasutamise, neist saab suht soodsalt jooke osta.

Neljapäeval võtsime tõsiselt ette raamatus märgitud vaatamisväärsused, aga juba esimene atraktsioon - Keisri palee aed (Imperial Palace Eastern Garden), mis on rahvale vabalt sissepääsetav, võttis juba üsna läbi. Higi voolas kogu aeg. Aga Eestis on kuuldavasti sama hull palavus.

Keisripalee üldsusele avatud aed on suur, aga samas askeetlik.
Näeb võimsaid väravaid,

kindlusemüüre

ja vanu samuraidest valvurimeeskondade 3 maja.

Aias oli keisrinnale 60. sünnipäevaks kingitud muusikamaja:


Edasi õppisime metrood kasutama

ja sõitsime Ginza linnaossa, mis kuulub nö Tokyo kesklinna – suured pilvelõhkujad, palju suuri kaubamaju (mujal pigem pisikesed tänavaäärsed poekesed). Palju inimesi. Tekkis vahva suurlinna tunne.

Kaubamajades ei jäksanud eriti paju käia, palavus oli meid juba võhmale võtnud. Kuigi poodides on meeldivalt jahe.
Shinjuku on samuti moodsate suurehitistega ja paljude lõbustusasutustega linnaosa.


Kell viis ilmus tänavale hulk pikavarrukaga valgetes särkides ja tumedates pükstes mehi, kes kõik kiirustasid kas koju või baari. Neid oli tõepoolest palju.
Puhkasime Shinjuku Central Tower’i 53. korruse restoranis, kust avanes vaimustav vaade igas suunas linnale.

Linna lõpp kadus igas suunas silmapiiri taha.