Himeji, Okajama, Takayama, Toyama, Tateyama, Alpin Route, Kawaguchiko, Narita

20. – 26. juuli 2010
Himeji kindlus Himeji-Jo (aastast 1580), peahoone oli rekonstrueerimisel, saime sisse ainult ühte kindluse tiiba. Kingad tuli ära võtta ja plastikaatkotiga kaasa tassida, sest väljapääs oli hoopis teises otsas. Väga suur. kindlus. Kindluse aias ei tohtinud süüa, juua ega suitsetada.
Nimetatakse White Heron (Valge Haigur).

Samas lähedal on Koko-en aed, koosneb 12 osast, kõige kenam oli jaapani aed oma kosekeste, tiigikeste ja kivikestega. Tiigi ääres oli maja, kus võis ennast mattidele pikali visata ja natukene puhata. Aeg läks kiiresti, kokku olime 3,5 h Himeji's.
Himeji raudteejaamast lossi juurde viiva tee ääres on palju igasuguseid pronksist kujukesi.
Okayama hotellis juhtusime sumo võistluse ülekannet nägema, ootasime, et ehk näeme Barutot ja vedaski, tuli, viskas vastase nagu jahukoti pikali ja oligi kõik. Sumo võistlus on küll naljakas. Väga kiiresti käib üks raund.
Okaymas jalutasime õhtul kindluse juurde, väga uhke oli, roheline valgus oli prožektoritega peale lastud.

Tsikaadid saagisid nii kõvasti, et ei kuulnudki midagi muud. Okayamas on samuti palju pronkskujukesi.
Õhtul otsisime söögikohta. Siin osatakse väga vähe inglise keelt, paljud ei tea ühtegi sõna.
Lõpuks leidsime ühe koha, kus ettekandjatega sai palju nalja söögi tellimisega, lõpuks kujunes meie menüü selliseks: 1 praetud kala, vist ahven, 6 pisikest praetud kalakest (silku või tinti), sealiha munaga segatud põhja peal, 3 õlut ja 1 jäätisega magustoit. Kokkuvõttes oli päris hea, maksis 3040 jeeni.

Hommikul vara kiirustame Koraku-en parki.
Saarel (park asub saarel jõekäärus) võttis meid vastu jälle tsikaatide saagimine. Park oli ootamatult suurepärane, jaapanipärase stiiliga, aga väga palju lagedat muru.

Lootosed: roosad

ja valged. Pargist uhke vaade kindlusele. Seni nähtud aedadest kõige suurejoonelisem. Valgete lootoste juures

tegi ilmselt konn nii hirmsat häält, nagu oleks mingi madal sireen huilanud või väga võimas mootor tööle hakanud. Ehmatas päris ära. Enne meid olid pargis juba hulk fotograafe, ei tea kas neil oli mingi õppus, aga neid oli vähemalt 10-20. Kell 7 oli veel päris mõnus jalutada, aga kell 8 hakkas juba higi voolama.
Shinkansen'iga

sõitsime Nagoya kaudu Takayamasse. Rongisõit läks kiiresti, raudtee kulges maaliliste mägede vahel. Takayama jaama infopunktis palusime helistada meie ööbimiskohta, et meile järele tuldaks. Tuligi väike buss ja viis meid Minshuku Iwatakan'i nimelisse ööbimiskohta. Minshuku peaks olema nagu pansion, meie küll vahet ei teinud - tingimused olid nagu ryokan’is.
Sõidame ratastega puumajakestest koosneva vanalinna ja jaama-kandi läbi.

Minu ratas onli igavene logisev värk. Pidurid krigisesid, aga selle eeliseks oli, et jalakäijad oskasid karta. Jaapanis sõidetakse jalgratastega kõnniteel inimeste vahel.

Õhtul ligunesime onsenis, see on jaapani spa, kogu aeg vooab sooja vett juurde, ei saa aru, kas looduslikku. Minshuku Iwatakan'is oli 2 pesuruumi erinevate basseinidega. Mõlemas pesuruumis oli neid kaks, 1 tünn ja teine 3-4 inimese basseinike. Iga päev vahetatakse meeste ja naiste spa ära, et õhtul ja hommikul saaks erinevat onsenit proovida.

Neljapäeva hommikul jälle onsenisse ligunema ja siis jaapani hommikusöök,

see oli päris maitsev: supp, riis, tulel soojendati mingit moosi moodi segu, millel olid peal rohelise sibula rõngad, pickles, veel migid marineeritud lõigud, mida me ei tahtnud, praetud lõhe viil, roheline tee. Lisaks veel praetud muna ja 2 vorsti, värskekapsa salat, tomati ja kurgi viilud. Kõht sai väga täis.
Peale hommikusööki jälle rataste selga vaatamisväärsustega tutvuma: hommiku-turg, Kusakabe Heritage House, rikka kaupmehe maja, pakuti teed ja riisi kräkkereid, Hida Folk Village

ehk Hida-no-Sato (majade katustel kivid, et lumi õlgi või laaste ära ei viiks), Takayama Jinya, ainuke säilinud valitsusasutuse hoone Jaapanis, suur ja huvitav. Pildistamine oli miskipärast mõnedes ruumides keelatud. Takayama oli kunagi mingi suurema üksuse (provintsi?) pealinn. Mööblit praktiliselt ei olnud, istuti maas ja kirjutati pingi peal. Preester lahendas perekonna lahkhelisid.
Takayama's sõitsime veel läbi parkide (Ninomaru ja Shiroyama), mõlemad olid mäe otsas. Teele jäid Dairyu-ji ja Shoren-ji tempel, meie arust küll shrine.
Õhtul ligunesime jälle onsenis.

Edasine suurem ettevõtmine on Alpin Route läbimine. Nimelt Takayama-Toyama ja Matsumoto vahelisei mägesid nimetatakse Jaapani (põhjapoolseteks) Alpideks, tipud kuni 3 km. Nendel mägedel läheb taimestik välja peaaegu tippudeni. Alpin Route läbimiseks sõidame Toyama'sse, info-punktist saime inglise keelset materjali. Info-punktist soovitati minna trammiga Toyama beach'ile, see pidi üldse huvitavam rajoon olema, vanade majadega. Sõitsimegi koos kohvriga, sest ei leidnud vajaliku suurusega coinlock'erit. Rannas “parkisime” end varjulise pingi peale ja kordamööda käisime ujumas. Liiv oli põletavalt tuline. Randa olid ehitatud lainemurdjad nii, et ookeani laine randa ei tulnud, seega vesi ei liikunud ja tundus väga must. Isegi mõned plastikpudelid ujusid servas, samuti muu praht. Üllatav muidu nii puhta Jaapani kohta. Suure liivaranna liiv oli ka plastiku tükke ja muud rämpsu täis.
Vette minnes tundus see natuke õline, ilmselt lähedal asuva sadama pärast.
Vesi muidugi ka väga soolane ja nii soe, et ei karastanud kuidagi. Pärast sai kraani all ennast pesta.
Ööbima sõitsime Takaokasse, see broneering oli tegelikult pisike eksitus, tahtsime Toyama’s ööbida ja valitud ööbimiskoha aadress oligi Toyama. Tänu sellele nägime juba teist jaapani kolmest Daibutsu’st – suurest buddha kujust.

Õhtune onsenis ligunemine on saanud juba harjumuseks.
Takaokas õhtustasime tillukeses sushi restoranis. Inglise keelega oli raskusi, aga peremees tegi meile kõik sordid sushit (lest, kalmaar, skumbria, tuunikala, krevett, merivähk, tigu, angerjas ja lõpuks punane kalamari), ise näitas raamatust vastava kala pilti kõrvale. Lõpuks toodi miso supp, see oli ka väga hea.
Peremehe ema istus ja vaatas meid uurivalt ja naine seisis ka kogu aeg kõrval ning abistas kokk-peremeest.
Üks mees oli enne meid ja teine tuli juurde. See söögikord maksis 4220, mina hakkasin kogemata tuhandeliste pähe 10 tuhandelisi laduma. See tegi pererahvale tohutult nalja.
Nagu paljudes teistes linnades, oli ka Takaokas palju kujukesi, aga kõik olid muinasjututeemalistes gruppides. Hunt ja 7 kitsetalle:

Laupäev on Alpine Route’i päev. Leo ajab mind kell 5 üles ja hakkab kiirustama. Ryokan’i vanem pererahvas on ka meie pärast üle tõusnud ja ukse lahti teinud.
Kiirustame Toyama rongile, Toyama's anname kohvri ära 1200.- ja meid lükatakse kohe Tateyama rongile tühja piletiga. Maksame Tateyamasse saabumisel. Seal ostame ka Alpin Route piletid kuni Ogizawa'ni a’ 16120 jeeni.

Tateyamast edasi läheb tee järsult mäkke, läbime selle cablecar vaguniga. Ees ootavad bussid, millesse peavad “vaguni” reisijad mahtuma. Valime bussi, mis sõidab vahepeatuseni Midagaharas, kõrgus ca 1900 meetrit. Vaatamisväärsuseks on Tateyama kaldeera.
Leo fotokas ütles üles – parajasti kui automaatika fokusseerimisel objektiivi pikemaks keeras, koksas see vastu bussiakent. Aparaat ei andnud mingit elumärki.
Sõidame järgmise bussiga edasi, enne Murado'd sulamata lumi.

See on kuulus palju pildistatud koht, kus aprillikuus, kui liikus avatakse on lume paksus kuni 20 meetrit. Bussidele tehakse vastava sügavusega kanal või pealt lahtine tunnel, mille põhjas siis turismibussid liiguvad. Selle koha nimi on Murado, siin lõpeb tee. Pilt ülal on tehtud 24. juulil - võib-olla see lumi ei jõuagi enne sügist ära sulada ?!

Edasi läheb Alpine Route tunnelisse, sõiduvahendiks trollibuss.
Murados jalutame Mikuri-ga-ike (liustiku)järvest

Hells Valley’ni, kus on keevavee allikad,


eheda väävli paljandid

ja kõik ümberringi pahiseb, mulksub ja lehkab mädamuna (väävli) järele.

Raja lõpp oli üsna järsk trepp, mis võttis paljud ähkima.

Trollibussi lõpp-peatusest

edasi sõidame tõstukiga (ropeway)

– seekord alla, Daikanbosse.


Käime jaamahoone katusel asuval vaateplatvormil alla vaatmas, mäed ümberringi, kõrval on näha rajaga, umbes 1A raskusega kuru.
Järgmine lõik tunnelis jälle cablecar’ga, jõuame Kurobe elektrijaama tammile.

Võimas vaatepilt.

Jalutame jalgsi üle tammi, Leo käis üleval vaateplatvormil, mina valvasin ta kotti.

Jälle troll tunnelis, tegelikult sõidab korraga viis trolli üksteise järel, jõuame Ogizawasse.
Siin saame peaaegu kohe bussi peale, vähema kui tunniga jõuame Shinano-Omachi’sse.
Shinano-Omachi's ei leidnud pagasi kättesaamise kohta, plaani peal olevas kohas oli maiustuste pood ja inglise keelset silti ei olnud. Selles kommipoes oligi tegelikult pagas, kuid selle saime alles ticket office'st teada.
Saime kohvri enne 3 kätte ja jõudsime veel vabalt võtta piletid Kofu rongile (15:05).
Jaama eest möödus rongkäik

kandetooli ja tõllaga.

Ilmselt oli see mingi kohalik püha.

Tegelikult oleksime pidanud küsima meie lõpp sihtpunkti, mitte oma tarkusest Kofu't ümberistumiseks. Sama rong läks Otsukisse ja veel edasigi.
Niisiis nüüd Kofu'sse ja järgmise rongiga Otsuki'sse, kuhu oleksime suurepäraselt ka eelmise rongiga saanud.
Otsuki jaamas küsisime käigu pealt ühelt vormikandjalt, et tahame Kawaguchiko'sse ja ta näitaski, et rong ees ja kähku peale, pileti ostsime juba rongist.
Ööbimiskoht Kawaguchiko Station Inn - üsna kulunud välimusega, aga dušširuum onseniga oli suur ja mugav.
Pühapäeva hommikul oli spa väga vahvalt päikest täis, nagu oleks kuskil aias päikese käes basseinis. Teisi inimesi ka ei olnud, kõik olid varakult matkama läinud. Viimased matkasaabaste ja keppidega sellid liikusid veel trepi poole.
Võtsime Inn'is western style hommikusöögi: kohv, röstitud sai, väike meloni lõik ja apelsinimahl. Seda oli küll vähe.
Kawaguchiko infopunktis uurisime, kus asuvad vaatamisväärsused ja kuidas nendeni jõuda. Fujiyama mägi oli selgelt näha, kahjuks polnud meil fotokaid kaasas.
Kui poole tunni pärast check-out'i tegime, oli Fuji mägi pilvedesse kadunud ja kahjuks jäigi lõpuni kadunuks.

See muutis meie plaane. Fuji juurde polnud enam mõtet sõita. Peale Fuji on Kawaguchiko tuntud oma kaunite järvede polest. Ostsime piletid Sightseeing Bus'le.

Tunniajalisel ringil peatusime Lava Cave's. Piirdusime selle ühe koopaga, teised pidid olema analoogilised ja väiksemad. Jääd oli ka ikka natuke,

aga tundus, et sinna oli jääkamakaid juurde toodud ja riita laotud, ilmselt selleks, et natuke looduslikku jääd säiliks ka suvel.

Pärast istusime Kawaguchi järve ääres, sõime värskeid tomateid ja vaatasime ärevusega tõstuki ja Fuji poole, et kas on mõtet tõstukiga üles sõita - tõstuki mäe otsas oli ikka vihmapilv. Fuji välja ei tulnud ja tõstuki poolt läks üha tumedamaks. Saimegi nii oma esimese vihma Jaapanis, üldse kogu reisi jooksul ei olnud sellist tugevat vihma varem olnud. Samas oli ikka väga soe. Ei viitsinud vihmakeepe välja otsida, käisime räästa alt räästa alla.

Võtsime hotelli jäetud kotid ja saime peremehelt kaasa postkaartide komplekti Fujiyama piltidega - olime tulnukad kaugelt eksootiliselt maalt Eestist.
Kawaguchiko - Otsuki rong, pidime pileti (a' 1110 jeeni) ostma, kuna see ei olnud JR rong. Edasi Shinjuku'sse sai juba JR passiga.
Shinjuku'st edasi Narita'sse. Shinjuku jaamas läks päris kiireks, vajalik platvorm oli nii kaugel, et pidime lausa jooksma.
Naritas oli meie viimane öömaja Jaapanis, Ohgiya Hotel (tegelikult üsna ryokan'i moodi)

- meeldiv, oleme seal vist üksi, ühed tossud paistsidki veel riiulis, onsen'is võis käia soovi korral öö läbi, välisuks pandi kell 11 kinni nii, nagu mujalgi. WC oli oma ruumis ja kraan ka. See oli mugav. Vaheseinaga eraldatud ruumis oli laud ja kaks tooli. Tee joomiseks oli madal laud suures ruumis. WiFit ei olnud, kasutada võis kohalikku arvutit, seal avanesid interneti lehed hieroglüüfides (nt. google). Aitas, kui läbi www.neti.ee pöörduda, siis hieroglüüfe ei olnud.
Õhtusöök Kikuya restoranis (Lonely Planet'i soovitus), sõime unaju'd, so grillitud angerjas riisil ja sinna juurde käis ikka miso supp. Angerjas oli jaapani (tiigi-?) angerjas, mitte merest püütud.
Väga maitsev oli, aga kallis ka (a' 2500 jeeni). Kell 21 pandi restoran juba kinni, jõudsimegi just selleks ajaks söönuks.

Hommikul lahkume hotellist varakult, peremees oli ka üles tõusnud ja saatis meid ära.
Narita linna rongijaamast

sõitsime Narita Airport Terminal 1, see on lõpppeatus. Check-in kohani oli tükk astumist, ega me liiga vara ei jõudnud. Check-in avati kirja järgi 8:30, tegelikult alustati 8:15.
Lubatud oli 23kg raskusega kott pagasis. Meie kott kaalus 20,9 kg. Leo seljakott 14 kg, minu seljakott 4,5 kg, lisakotike maiustustega 2kg. Lennujaamas läks aeg kiiresti, ostsime ülejäänud raha eest maiustusi ja veel teed. Pudi-padi poode oli vähe, enamuses kallid kaubamärgid.
Leo käis minuga kaasas shoppamas, sest tal oli suur mure, et raha järele ei jääks.
Suutsime kulutada nii, et järele jäi ainult 3 jeeni, mis on umbes 43 Eesti senti.

Lennukile pealeminek algas nagu lubatud 10:30, kuigi info oli, et lend on 15 min edasi lükatud. Läksime viimaste hulgas sappa ja siis üks ametnik kontrollis veel boarding-pass'e ja isiku passe, et väravas kiiremini läheks. Tõmbas nimele punase vildikaga joone ümber ja nii lohakalt, et minu passi tekkis ka pikk punane joon üle minu allkirja. Näitasin talle, mida ta tegi, ütles ainult "sorry" ja kõndis edasi. Olin kohutavalt nördinud. Väravas selgus veel, et meie aknaalused kohad on vahetatud teiste vastu, ettepoole, aga keskmisse sektsiooni. See vahetus oligi vist põhjus, miks meid meie boarding-passid “ära märgiti”. Minu nördimus British Airways vastu oli juba tõeliselt suur. Lennuk tõusis õhku tegelikult tund aega hiljem, 11:40 Põhjuseks öeldi, et midagi oli vaja pidurite juures vahetada.
12 tundi lendamist ja olimegi õnnelikult Londonis, nautisime koos Jaanusega Kristo ja Krissi juures pisikeses aias grillitud liha ja vahukoorega maasikaid. Tundsime ennast juba peaaegu kodus olevat.

Kyoto ja Nara

Kyoto’sse sõidame Shinkansen’iga, so kiirrong 300 km/h, eraldi lai, ülitäpselt ehitatud raudtee.
Rong kihutas nii, et mööduvaid maju palju ei näinudki, enamasti oli raudtee üldse kaitseplangu taga või tunnelis ja midagi ei näinud.
Jaama i-punktist saadud kaardi järgi marssisime oma ryokan'i poole mööda tänavat, mis läks päris kitsaks - 1 auto laiune. Ei saanud alguses arugi, et ületasime pidevalt ristuvaid tänavaid, need olid nii kitsad. Kui püüdsime oma asukohta kaardil määrata, astus ligi üks vanem jaapanlane ja pakkus oma abi ja talutaski meid otsitava Nagomi ryokan'i juurde. Ise oleksime kindlasti sellest tänavast mööda läinud.
See on nii kitsas, et sinna mahuks sõitma vaid pool autot ehk siis mootorratas.
Ryokan’i toas kokkupandud matid (futoonid) voodiriietega, nagi, väike pink teelauaks, veekeetja, tassid, teepakid.

Kasutada võib kööki, dušš ja wc on naabritega ühine. Meie tuba on 2. korrusel, mis on ühekordse maja katusele ehitatud. Kohe hakkas müristama ja vihm ka platsis. Seega jõime teed ja tegime plaane.
Selgus, et sattusime Kyoto'se nädal aega kestva Gion-Matsuri Festival'i lõpuks. Festivali peetakse juba 1100 aastat. Alguse sai ta sellest, et suure katku ajal tegi üks preester palvekäigu mööda Kyotot. Sellest pidi abi olema, sest see muutus traditsiooniks, mis kestab tänini. Reede õhtul oli kesklinn transpordile suletud ja paljudes kohtades seisid tohutu suured kandetoolid ja tõllad, mida nimetatakse "floats". Igaks festivaliks so igal aastal ehitatakse need uuesti ja igalühel on oma nimi ja tähendus. Kokku neid 32. Üks tõld (boko) kaalub 7-9 tonni ja 8 m kõrge, kaunistustega masti tipp ulatub 25 meetrini, suurte majade katusteni. Ümber float’ide rippusid suured jaapani laternad. Kõrgel tõllas istusid muusikud ja mängisid timpaneid, trumme ja flööte. Inimesd seisid sabas, et ka korraks üleval käia ja pilti teha. Kandetool on tõllast väiksem, kaalub 0,5 kuni 1 tonn (nimi on yama).
Tänavad olid paksult rahvast täis, paljud olid riietatud kimanodesse,

ka mehed. Suurel peatänaval korraldas politsei inimeste liikumist, et rahvas ei käiks läbisegi vaid ühes tänava ääres ühes suunas. Väikeste tänavate ääred olid ääristatud müügiputkadega, enamasti grilliti ja küpsetati midagi müügiks. Pikad kurgid olid aetud puupulkade otsa ja hoiti jää peal, samuti ka suured ananassi lõigud. Igasuguseid huvitavaid jaapani sööke oli saada.

Iga müüdav tükk maksis enamasti 500 jeeni, haruharva 300.
Kui kella 6 paiku sai veel normaalselt liikuda, siis kella 9-ks olid väikesed tänavad peaaegu läbimatud, olime lausa hädas: ei saa edasi ega tagasi. Hotelli jõudsime jälle surmväsinutena ja kukkusime oma mattidele norskama.

Laupäeval kiirustasime Jaapani hommikusöögile: supp, riis, grillitud lõhe ja lisandid nagu pickles (marineeritud köögivilja lõigud), tofu, munast pisike vorm, mingi kuivatatud kala öhkõrnad ribad ja tee
Kokkuvõttes oli päris huvitav aga siiski mitte meie maitse, grillitud löhe oli küll väga hea ja riis samuti. Teised toidud tundusid kuidagi maitsetud, neile oli ettenähtud soja kaste maitse andmiseks.
Kiirustasime pidustustele: laupäeva hommikul oli festivali lõpp - rongkäik, kus float'e veetakse mööda kindat marsruuti. Igal floatil on 2 meest, kes juhivad muusikuid ja liikumist. Käänakutel on vaja 4 meest. Veel 4 meest tegelevad sellega, et float'id saaksid elektriliinide alt läbi. Vedajaid on 32.

Jõudsime küll päris alguseks kohale, aga rahvast oli väga palju ja tänavaäärsed kohad varakult hõivatud. Õnneks on jaapanlased lühikest kasvu.



Püüdlesime tänavanurgale tõlla pööramist vaatama. Tõlla rattad ei pööra, neile pannakse alla matid, tehakse märjaks ja tõmmatakse külje pealt.

Aga nurga peal rataste pööramist siiski täpselt ei näinud.

Tõlla järel veeti abivahendeid. Pikalt ei suutnud vaadata, sest läks niisuguseks trügimiseks, et olime õnnelikud kui 20 minuti pärast kuidagi inimsummast välja pääsesime, rongkäigu ligidusse tänavaservale istudes olime täiesti räsitud ja läbi. Lähemalt rongkäigu vaatamise isu oli kadunud, eemalt vaatasime veel natukene aega. Politsei oli kogu aega ka aktsioonis ja püüdis mingit korda hoida.
Uurisime lähemat metroojaama, aga ei saanud aru, kuidas me Keisripalee juurde peaksime saama. Hieroglüüfidega oli ikka raskusi. Jalutasime siis hoopis üle jõe Gion'i rajooni, kus on palju huvitavaid templeid ja mis tänini uhkeldab geišadega lõbustusasutustega. Need on privaatsed ja mitte juhuslikele sisseastujatele mõeldud. Ja muidugi äärmiselt kallid, kuni 3000 USD. Väliselt tagasihoidlikud, ilma siltideta puumajakesed ei reeda nende sees toimuvat lõbutsemist.
Keerasime Hanamikoji tänavale, mille lõpus sattusime Kenninji templi juures asuvasse muuseumisse.

Puhkasime seal natukene jaapanikeelset ajaloo kohta käivat filmi vaadates. Muuseumi ruumides inimesed lihtsalt istusid põrandal, mis on bambusmattidega kaetud. Ühes ruumis oli väga vana tahvelmaal draakoniga ja trumm, seal ei tohtinud pildistada. Teine vaatamisväärsus oli templi lakke maalitud Twin Dragons.

Tagasi jalutades hakkas silma pagood, sealt läksime mäkke pikki pisikesi armsaid poekestega ääristatud tänavaid.

Ainuke häda oli palavus. Jõime muudkui vett ja sõime jäätist.
Nii jõudsime UNESCO maailmapärandisse kantud Kiyomizu templisse,

see on üsna suur maaala ja sinna jõudmine oli meie jaoks nagu palverännak. Tempel asutati 798, uuesti ehitati 1633.

Peamaja (main hall) on ehitatud kaljule ja puust veranda toetub 139-le 15m kõrgusele piilarile. Peamaja taga asub templi juurde mitte kuuluv värviline shinto-usu shrine - Jishu Shrine.
Tagasiteel satume jälle piduliste sekka.
Turistid võivad lasta ennast geishaks maalida ja riietada, pildil oleva geisha kohta ütles meile mööduv jaapanlane, et "import-geisha".

Tõelist geishat näeb tänaval haruharva.
Pildistame möödaminnes punast värvi Jasaka Shrine'i.Seal oli nii palju inimesi, et ma pidasin seda alguses lõbustuspargiks.
Nishiki turg - igavene suur, üks osa on söögi turg, inimesi on ka palju. Ikkagi laupäev ja pidu. Turul on pandud pisikeste kausikestega väja lõigatud tükikesed proovimiseks. See on väga tore, muudkui kõnnid ja maitsed. Meie mõistes on kõik üsna kallis.

Pühapäeva hommikul katsetasime euroopa hommikusöögiga: 2 väikest vorsti praetud munaga ja salat, röstitud sai, 1 väike tass kohvi - üsna mõõdukas kogus. Otsustasime edaspidi ryokan’i hommikusöökidest loobuda.
Nijo Castle, Kyoto Tokugava šoguni kodu 1603.

Väga huvitav, pildistamine on keelatud. Laulvad põrandad, spetsiaalselt nii ehitatud, et iga sammu ajal põrand kriiksuks, et keegi ei saaks šogunit tapma tulla. Valvuritele olid ehitatud salakambrid.
Kindluse aed oli ka kena.



Kinkaku-Ji tempel ehk Kuldpalee,

sisse ei saa, võib ainult väljast imetleda ja pargis jalutada.
Aastast 1390, šoguni vanaduspäevadeks ehitatud. 1950 põletas üks mungaõpilane selle maani maha, ehitati uuesti üles 1955, 1987 kaeti uuesti kullaga.
Aias võib soovide täitumiseks mündiga kausikest tabada.

Ryoan-ji tempel, sinna 20 min jalgsi.

Kuulus oma Zen Rock Garden'i poolest (15. saj.). Säilinud on 1000 aastane tiik. Rock Garden on suur peenikese kiviklibuga kaetud plats, kuhu on asetatud rühmiti 15 erineva suurusega kivi.

Neid vaadates on hea mediteerida maailma olemuse üle, arvatakse, et selle aia loonud munk kujutas maad ja taevast jne.
Muidugi kena aed ümber templi.

Bussiga Imperial Palace juurde, mis oli kahjuks pühapäeval suletud. Jalutasime suures üldsusele mõeldud pargis.
Heian Shrine (1895), ehitatud Kyoto 1100. sünnipäevaks.

Väga ilus oma kullatud kaunistustega.

Palju inimesi, üldse tundub, et jaapanlased armastavad käia shraine'des. Kirjutavad palveid ja riputavad oksakeste külge.
Käisime veel varem silmahakanud käsitöö keskuses, kus oli ka turismiinfo nurgake. Lootus midagi suveniiriks kaasa osta luhtus, ei olnud midagi nii põnevat.
Õhtul otsustasime täpsemalt jaamahoonet uurida. See oli tõepoolest muljetavaldav. Saabudes ei pannud tähelegi.

Eskalaatorid viisid peaaegu katusele, kus oli Sky Garden pingikestega ja kust avanes vaade linnale. Eskalaatorite kõrval laiusid trepid, kus inimesed istusid.Ülevalt paistis jaama tasand väga kaugel all olevat.

Ülevalt pääses samuti Isetan'i kaubamajja, 9 korrust, eskalaatorid olid effektselt ääristatud punaste SALE lippudega.
Leo jäi pildistama ja trepile õlut jooma, mina läksin Kaubamajja jalutama.
Õhtustama läksime tähelepandamatu sissekäiguga jaapani söögikohta, kus süüa tehti kohe baarileti taga.
Kingad tuli ära võtta ja väikesesse kappi luku taha panna, istusime leti taha, madalatele toolidele. Peale selle olid mitmed lükandseintega eraldatud ruumikesed madalate laudadega, seal istuti patjadel põrandal.
Väga mõnus õhtu oli.

Nara’sse sõidab rong Kyotost natukene üle poole tunni. Purskaevu juures seisid korjanduskarpidega mungad.

Enne Todai-Ji templit, Nara pargis on väga palju hirvi, raamatu järgi 1000. Inimesi nad üldse ei karda vaid loodavad süüa saada.

Müüakse spetsiaalseid hirve küpsiseid, 150 jeeni pisike pakk. Muidugi ostsime ka, aga ei olnud ettevalmistunud, et hirved neid kohe ägedalt nõudma hakkavad. Olin üsna hädas, sest Leo pildistas, hirved nügisid mind, püüdsid küpsiseid käest ära võtta ja selja tagant kiskus üks mind seelikust. Aga nii agressivsed nad ka ei olnud, kui Bali saarel ahvid, fotokas ja kott neile huvi ei pakkunud.
Muidugi olid hirved meie lemmikud.



Park on tohutu suur ja hirvedel on seal küllalt ruumi ka omaette olla.


Todai-Ji templis, Daibutsu–Den Hall’s (maailma suurim puuehitis, mis on 1709. aastal ümberehitatud originaalist vaid 2/3)

istub tohutu suur buddha kuju –Daibutsu (Great Buddha),

temast kummalgi pool sümmeetriliselt veel 2 kullatud kuju.
Buddha on aastast 746, 16 m kõrge, sisaldab 437 tonni pronksi ja 286 naela kulda. Välja nägi täiesti must.
Vaese Daibutsu pea on sõdade ajal tulekahjudes sulanud ja praegune pea pärineb aastast 1692.
Templis on üks sammastest väikese auguga. Populaarse uskumuse järgi saab see, kes sellest väikesest august läbi poeb, valgustatud.

Oli päris lõbus vaatepilt, mõnda meest pidi tagant lükkama ja eest sikutama, et teda august kätte saada. Laiemate õlgadega inimesel ei tasunud proovidagi.

Mööda hirvepabulatega kaetud teed suundusime Kasuga Grand Shrine'i, mis on jälle üks budismi õitseaja pärleid. Pargitee oli ääristatud suurte kivist valgusti-alustega (tegelikult nagu küünlajalad), kokku 2000 tükki.

Suurte pidustuste ajal pannakse neisse laternad - see võib uhke vaatepilt olla.

Teele jäi veels Kotofuku-ji Tempel ja 5-korruseline pagood.
Nara jättis oma suure pargi ja suveniiripoekestega väga sümpaatse mulje.
Õhtul Kyotos Big Camera pood - 9 korrust elektroonikat.