Kyoto ja Nara

Kyoto’sse sõidame Shinkansen’iga, so kiirrong 300 km/h, eraldi lai, ülitäpselt ehitatud raudtee.
Rong kihutas nii, et mööduvaid maju palju ei näinudki, enamasti oli raudtee üldse kaitseplangu taga või tunnelis ja midagi ei näinud.
Jaama i-punktist saadud kaardi järgi marssisime oma ryokan'i poole mööda tänavat, mis läks päris kitsaks - 1 auto laiune. Ei saanud alguses arugi, et ületasime pidevalt ristuvaid tänavaid, need olid nii kitsad. Kui püüdsime oma asukohta kaardil määrata, astus ligi üks vanem jaapanlane ja pakkus oma abi ja talutaski meid otsitava Nagomi ryokan'i juurde. Ise oleksime kindlasti sellest tänavast mööda läinud.
See on nii kitsas, et sinna mahuks sõitma vaid pool autot ehk siis mootorratas.
Ryokan’i toas kokkupandud matid (futoonid) voodiriietega, nagi, väike pink teelauaks, veekeetja, tassid, teepakid.

Kasutada võib kööki, dušš ja wc on naabritega ühine. Meie tuba on 2. korrusel, mis on ühekordse maja katusele ehitatud. Kohe hakkas müristama ja vihm ka platsis. Seega jõime teed ja tegime plaane.
Selgus, et sattusime Kyoto'se nädal aega kestva Gion-Matsuri Festival'i lõpuks. Festivali peetakse juba 1100 aastat. Alguse sai ta sellest, et suure katku ajal tegi üks preester palvekäigu mööda Kyotot. Sellest pidi abi olema, sest see muutus traditsiooniks, mis kestab tänini. Reede õhtul oli kesklinn transpordile suletud ja paljudes kohtades seisid tohutu suured kandetoolid ja tõllad, mida nimetatakse "floats". Igaks festivaliks so igal aastal ehitatakse need uuesti ja igalühel on oma nimi ja tähendus. Kokku neid 32. Üks tõld (boko) kaalub 7-9 tonni ja 8 m kõrge, kaunistustega masti tipp ulatub 25 meetrini, suurte majade katusteni. Ümber float’ide rippusid suured jaapani laternad. Kõrgel tõllas istusid muusikud ja mängisid timpaneid, trumme ja flööte. Inimesd seisid sabas, et ka korraks üleval käia ja pilti teha. Kandetool on tõllast väiksem, kaalub 0,5 kuni 1 tonn (nimi on yama).
Tänavad olid paksult rahvast täis, paljud olid riietatud kimanodesse,

ka mehed. Suurel peatänaval korraldas politsei inimeste liikumist, et rahvas ei käiks läbisegi vaid ühes tänava ääres ühes suunas. Väikeste tänavate ääred olid ääristatud müügiputkadega, enamasti grilliti ja küpsetati midagi müügiks. Pikad kurgid olid aetud puupulkade otsa ja hoiti jää peal, samuti ka suured ananassi lõigud. Igasuguseid huvitavaid jaapani sööke oli saada.

Iga müüdav tükk maksis enamasti 500 jeeni, haruharva 300.
Kui kella 6 paiku sai veel normaalselt liikuda, siis kella 9-ks olid väikesed tänavad peaaegu läbimatud, olime lausa hädas: ei saa edasi ega tagasi. Hotelli jõudsime jälle surmväsinutena ja kukkusime oma mattidele norskama.

Laupäeval kiirustasime Jaapani hommikusöögile: supp, riis, grillitud lõhe ja lisandid nagu pickles (marineeritud köögivilja lõigud), tofu, munast pisike vorm, mingi kuivatatud kala öhkõrnad ribad ja tee
Kokkuvõttes oli päris huvitav aga siiski mitte meie maitse, grillitud löhe oli küll väga hea ja riis samuti. Teised toidud tundusid kuidagi maitsetud, neile oli ettenähtud soja kaste maitse andmiseks.
Kiirustasime pidustustele: laupäeva hommikul oli festivali lõpp - rongkäik, kus float'e veetakse mööda kindat marsruuti. Igal floatil on 2 meest, kes juhivad muusikuid ja liikumist. Käänakutel on vaja 4 meest. Veel 4 meest tegelevad sellega, et float'id saaksid elektriliinide alt läbi. Vedajaid on 32.

Jõudsime küll päris alguseks kohale, aga rahvast oli väga palju ja tänavaäärsed kohad varakult hõivatud. Õnneks on jaapanlased lühikest kasvu.



Püüdlesime tänavanurgale tõlla pööramist vaatama. Tõlla rattad ei pööra, neile pannakse alla matid, tehakse märjaks ja tõmmatakse külje pealt.

Aga nurga peal rataste pööramist siiski täpselt ei näinud.

Tõlla järel veeti abivahendeid. Pikalt ei suutnud vaadata, sest läks niisuguseks trügimiseks, et olime õnnelikud kui 20 minuti pärast kuidagi inimsummast välja pääsesime, rongkäigu ligidusse tänavaservale istudes olime täiesti räsitud ja läbi. Lähemalt rongkäigu vaatamise isu oli kadunud, eemalt vaatasime veel natukene aega. Politsei oli kogu aega ka aktsioonis ja püüdis mingit korda hoida.
Uurisime lähemat metroojaama, aga ei saanud aru, kuidas me Keisripalee juurde peaksime saama. Hieroglüüfidega oli ikka raskusi. Jalutasime siis hoopis üle jõe Gion'i rajooni, kus on palju huvitavaid templeid ja mis tänini uhkeldab geišadega lõbustusasutustega. Need on privaatsed ja mitte juhuslikele sisseastujatele mõeldud. Ja muidugi äärmiselt kallid, kuni 3000 USD. Väliselt tagasihoidlikud, ilma siltideta puumajakesed ei reeda nende sees toimuvat lõbutsemist.
Keerasime Hanamikoji tänavale, mille lõpus sattusime Kenninji templi juures asuvasse muuseumisse.

Puhkasime seal natukene jaapanikeelset ajaloo kohta käivat filmi vaadates. Muuseumi ruumides inimesed lihtsalt istusid põrandal, mis on bambusmattidega kaetud. Ühes ruumis oli väga vana tahvelmaal draakoniga ja trumm, seal ei tohtinud pildistada. Teine vaatamisväärsus oli templi lakke maalitud Twin Dragons.

Tagasi jalutades hakkas silma pagood, sealt läksime mäkke pikki pisikesi armsaid poekestega ääristatud tänavaid.

Ainuke häda oli palavus. Jõime muudkui vett ja sõime jäätist.
Nii jõudsime UNESCO maailmapärandisse kantud Kiyomizu templisse,

see on üsna suur maaala ja sinna jõudmine oli meie jaoks nagu palverännak. Tempel asutati 798, uuesti ehitati 1633.

Peamaja (main hall) on ehitatud kaljule ja puust veranda toetub 139-le 15m kõrgusele piilarile. Peamaja taga asub templi juurde mitte kuuluv värviline shinto-usu shrine - Jishu Shrine.
Tagasiteel satume jälle piduliste sekka.
Turistid võivad lasta ennast geishaks maalida ja riietada, pildil oleva geisha kohta ütles meile mööduv jaapanlane, et "import-geisha".

Tõelist geishat näeb tänaval haruharva.
Pildistame möödaminnes punast värvi Jasaka Shrine'i.Seal oli nii palju inimesi, et ma pidasin seda alguses lõbustuspargiks.
Nishiki turg - igavene suur, üks osa on söögi turg, inimesi on ka palju. Ikkagi laupäev ja pidu. Turul on pandud pisikeste kausikestega väja lõigatud tükikesed proovimiseks. See on väga tore, muudkui kõnnid ja maitsed. Meie mõistes on kõik üsna kallis.

Pühapäeva hommikul katsetasime euroopa hommikusöögiga: 2 väikest vorsti praetud munaga ja salat, röstitud sai, 1 väike tass kohvi - üsna mõõdukas kogus. Otsustasime edaspidi ryokan’i hommikusöökidest loobuda.
Nijo Castle, Kyoto Tokugava šoguni kodu 1603.

Väga huvitav, pildistamine on keelatud. Laulvad põrandad, spetsiaalselt nii ehitatud, et iga sammu ajal põrand kriiksuks, et keegi ei saaks šogunit tapma tulla. Valvuritele olid ehitatud salakambrid.
Kindluse aed oli ka kena.



Kinkaku-Ji tempel ehk Kuldpalee,

sisse ei saa, võib ainult väljast imetleda ja pargis jalutada.
Aastast 1390, šoguni vanaduspäevadeks ehitatud. 1950 põletas üks mungaõpilane selle maani maha, ehitati uuesti üles 1955, 1987 kaeti uuesti kullaga.
Aias võib soovide täitumiseks mündiga kausikest tabada.

Ryoan-ji tempel, sinna 20 min jalgsi.

Kuulus oma Zen Rock Garden'i poolest (15. saj.). Säilinud on 1000 aastane tiik. Rock Garden on suur peenikese kiviklibuga kaetud plats, kuhu on asetatud rühmiti 15 erineva suurusega kivi.

Neid vaadates on hea mediteerida maailma olemuse üle, arvatakse, et selle aia loonud munk kujutas maad ja taevast jne.
Muidugi kena aed ümber templi.

Bussiga Imperial Palace juurde, mis oli kahjuks pühapäeval suletud. Jalutasime suures üldsusele mõeldud pargis.
Heian Shrine (1895), ehitatud Kyoto 1100. sünnipäevaks.

Väga ilus oma kullatud kaunistustega.

Palju inimesi, üldse tundub, et jaapanlased armastavad käia shraine'des. Kirjutavad palveid ja riputavad oksakeste külge.
Käisime veel varem silmahakanud käsitöö keskuses, kus oli ka turismiinfo nurgake. Lootus midagi suveniiriks kaasa osta luhtus, ei olnud midagi nii põnevat.
Õhtul otsustasime täpsemalt jaamahoonet uurida. See oli tõepoolest muljetavaldav. Saabudes ei pannud tähelegi.

Eskalaatorid viisid peaaegu katusele, kus oli Sky Garden pingikestega ja kust avanes vaade linnale. Eskalaatorite kõrval laiusid trepid, kus inimesed istusid.Ülevalt paistis jaama tasand väga kaugel all olevat.

Ülevalt pääses samuti Isetan'i kaubamajja, 9 korrust, eskalaatorid olid effektselt ääristatud punaste SALE lippudega.
Leo jäi pildistama ja trepile õlut jooma, mina läksin Kaubamajja jalutama.
Õhtustama läksime tähelepandamatu sissekäiguga jaapani söögikohta, kus süüa tehti kohe baarileti taga.
Kingad tuli ära võtta ja väikesesse kappi luku taha panna, istusime leti taha, madalatele toolidele. Peale selle olid mitmed lükandseintega eraldatud ruumikesed madalate laudadega, seal istuti patjadel põrandal.
Väga mõnus õhtu oli.

Nara’sse sõidab rong Kyotost natukene üle poole tunni. Purskaevu juures seisid korjanduskarpidega mungad.

Enne Todai-Ji templit, Nara pargis on väga palju hirvi, raamatu järgi 1000. Inimesi nad üldse ei karda vaid loodavad süüa saada.

Müüakse spetsiaalseid hirve küpsiseid, 150 jeeni pisike pakk. Muidugi ostsime ka, aga ei olnud ettevalmistunud, et hirved neid kohe ägedalt nõudma hakkavad. Olin üsna hädas, sest Leo pildistas, hirved nügisid mind, püüdsid küpsiseid käest ära võtta ja selja tagant kiskus üks mind seelikust. Aga nii agressivsed nad ka ei olnud, kui Bali saarel ahvid, fotokas ja kott neile huvi ei pakkunud.
Muidugi olid hirved meie lemmikud.



Park on tohutu suur ja hirvedel on seal küllalt ruumi ka omaette olla.


Todai-Ji templis, Daibutsu–Den Hall’s (maailma suurim puuehitis, mis on 1709. aastal ümberehitatud originaalist vaid 2/3)

istub tohutu suur buddha kuju –Daibutsu (Great Buddha),

temast kummalgi pool sümmeetriliselt veel 2 kullatud kuju.
Buddha on aastast 746, 16 m kõrge, sisaldab 437 tonni pronksi ja 286 naela kulda. Välja nägi täiesti must.
Vaese Daibutsu pea on sõdade ajal tulekahjudes sulanud ja praegune pea pärineb aastast 1692.
Templis on üks sammastest väikese auguga. Populaarse uskumuse järgi saab see, kes sellest väikesest august läbi poeb, valgustatud.

Oli päris lõbus vaatepilt, mõnda meest pidi tagant lükkama ja eest sikutama, et teda august kätte saada. Laiemate õlgadega inimesel ei tasunud proovidagi.

Mööda hirvepabulatega kaetud teed suundusime Kasuga Grand Shrine'i, mis on jälle üks budismi õitseaja pärleid. Pargitee oli ääristatud suurte kivist valgusti-alustega (tegelikult nagu küünlajalad), kokku 2000 tükki.

Suurte pidustuste ajal pannakse neisse laternad - see võib uhke vaatepilt olla.

Teele jäi veels Kotofuku-ji Tempel ja 5-korruseline pagood.
Nara jättis oma suure pargi ja suveniiripoekestega väga sümpaatse mulje.
Õhtul Kyotos Big Camera pood - 9 korrust elektroonikat.