Crand Canyon’i poole sõidame läbi Kaibab National Forest'i, harjumatult kodune maastik metsaste küngaste ja rohumaaga, kõrgus on siiski 2,7 km. Päris palju näeme mootorrattureid, mõned on lausa järelkärudega.
89A tee viib meid Grand Canyon North Entrance’i, kus $25 eest saame pääsme nii põhja-, kui ka lõunaserval asuvasse Grand Canyon National Park’i. Sooja on ainult 20 kraadi, kanjoni serval puhub tohutu tugev tuul.
460 km pikkusest Suurest Kanjonist näeme ainult väikest idapoolset osa. Kanjoni suurim sügavus on 1,6 km. Põhjaserv on 300 m kõrgem kui kanjoni lõunaserv. Põhjaservale ei ole nii mugavat ligipääsu, seepärast käib siin ka oluliselt vähem uudistajaid.
Bright Angel Point’st, kanjonisse laskuva ribi otsast avaneb üpris uhke vaade kanjonile, lõunaserv on tohutu kaugel.
Tuul tahab rajalt ära puhuda. Angel kanjoni põhja mööda läheb rada risti läbi Suure Kanjoni ja üle Colorado jõe lõunaservani, Seda matka tungivalt ei soovitata ette võtta. Peamiseks põhjuseks on, et see on liiga pikk ja kurnav, jalgsi ei jõua turvaliselt ühe päevaga põhjakaldalt lõuna-kaldale; kanjoni põhjas on kuum, õhk ei liigu, tekib suur veekaotus. Palju uljaid on päästmist vajanud, on ka neid, keda päästa pole õnnestunud või on kurnatusest oma keha üle kontrolli kaotanud ja alla kukkunud.
Põhjaserval võiks kuulda Roaring Spring’i 950 meetri sügavusel möirgamas, kuid meie kuuleme ainult tuule mühinat.
Grand Canyon Lodge on suurtest maakividest ehitis, seest üsna imposantne. Seal saab istuda, aknast vaadet nautida ja süüa antakse ka.
Lodge'st läks rajake veel ühe kaljunuki peale vaatepunkti, mis lausa värises tuule käes. Pikalt seal küll olla ei tahtnud. Kes oma varandust kõvasti kini ei hoidnud, jäi sellest ilma.
Tugev tuul jätkus ka tagasiteel, kõigutas autot.
Autoga põhja servalt lõuna servale jõudmiseks peab läbima 215 miili, so 345 km.
Keerasime 89. maanteele ja sõitsime itta.
Maanteesild üle Colorado jõe läheb seal, kus algab Marble Canyon, kitsas Colorado jõe org, Grand Canyoni idapoolne osa.
Teiseltpoolt silda, ülesvoolu algab Glen Canyon, mis on sama võimas kui Grand Canyon, park on pindalalt vist suuremgi.
Sõitsime Navajo indiaanlaste reservaati Colorado platoole,
et vaadata ilu poolest kuulsat Antelope kanjonit, kahjuks oli kanjoni tee suletud.
Teele jäi vaatamisväärne koht Colorado jõel - Horseshoe Bend. Vaateni jõudmiseks kõndisime platoolt üle kilomeetri allapoole, Colorado jõe äärde. Uhke vaade oli küll. Tee sinna viis läbi peenikese liiva, mida tuul näkku keerutas. Tuul oli õhtul kell 7 ikka veel nii soe, et ei jahutanud meid sugugi. Kanjoni serval läks asi väga valusaks, nimelt peksis tuu üles peenikest kruusa. Olime nagu kivimassaži käes. Minul oli kapuutsist suur abi. Aga ikkagi tekkis tahtmine rätikuga nägu katta nagu kauboifilmides on nähtud.
Navajo indjaanlaste reservaat on tee pealt vaadatuna tühi maa, mõned üksikud majade grupid on näha teest eemal. Pimeduse saabudes olime ikka veel reservaadis, kuhu ei tahtnud ööbima jääda. Läbi Kaibab National Forest’i jõudsime Grand Canyon National Park’i Desert View point’i parkimisplatsile, mis on 2,28 km kõrgusel. Sooja oli õhtul kell 9 veel 19 kraadi. Kuna jõudsime kohale täielikus pimeduses, siis pidime magama autos.
Ärkasime kell 7, kui parkimisplatsile oli juba mitu autot saabunud - ameeriklased on väga varased tõusjad. Tuult enam ei olnud ja hommikune karge 25C kraadi oli väga meeldiv.
Desert View point’s näeb kanjoni laiema koha idapoolset algust, seda kohta, kus Marble Canjon lõpeb. Järgmise peatuse tegime Yaki point’s, kust läheb Kaibab’i rada alla kanjonisse ja näha on Angel Canyon, mida ka põhjaservalt nägime. Seda rada mööda korraldatakse muuladega matku kanjonisse.
Visitor Centerist saime ajalehe South Rim marsruutidega ja Shuttle bus’i plaaniga.
Käisime Yavapai Point's, kust ongi kõige võimsam vaade Grand Canyon'le.
Selleks, et minna Hermits Rest Rout'ile, kust avanevad ka ilusad vaated, pidi seisma pikas bussisabas, oleksime saanud vist alles 3. bussi peale. Ei raatsinud aega raisata.
Grand Canyon ‘i vaatamiseks on võimalik võtta pilet helikopterile lõbusõiduks kanjoni kohal, ca $200. Meie seda võimalust ei kasutanud.
Grand Canyon’st võtsime suuna Historic Route 66 (66. maantee) kaudu Los Angeles’i poole.
Sealkandis on juba suur suvi, kevadisi õisi ei näe kuskil. Historic 66 oli täiesti igav, lage tee, mis läheb otsejoones 50 km nagu joonlauaga tõmmatud joont mööda. Kõrval karjamaad, majad paistavad kaugelt ja veel kaugemal on madalad mäed. Tee kõrval sõitis nii pikk rong, et tagumist otsa ei näegi. 3 vedurit ees. Hiljem nägime siiski ka rongi lõppu, seal oli veel 2 vedurit lükkamas. Vaguneid lugeda küll ei jõudnud, oli 200 või rohkem.
66. maantee muutus lõpupoole “ajalooliseks”, peatusime seda maanteed innustunult reklaamiva poekese juures, mille ümber oli kogutud muuseumi moodi vanakraami.
Poes sees oli ka igasugust vana värki: Elvise kuju, beatles'ite pildid, jne jne.
Kilomeetri pärast jälle järgmine ajaloo-nostalgia värk, tegelikult pood. Nii tuli järjest 66. maantee ajaloole pühendatud müügikohakesi.
Kõrgus oli vähenenud 600 meetrile, kõrvad läksid sellest kõrguse muutusest lukku, palav.
Colorado jõe ääres on palju maju, golfiväljakud, paadid sõidavad - elu käib. Möödusime Havasu paisjärvest, Parker Dam’ist. Maantee kulgeb pruunide lagedate mägede vahel. Jõuame
Colorado River Indians Reservation’sse, sooja ikka 39C.
Ööbime motellis Parker’s; üsna suur linn. Pime, aga ikka sama soe kui päeval.
Õhtul sõitsime veel ringi ja pesime 1 dollarises iseteeninduses autot.
Järgmisel hommikul jõudsime Arizona’st tagasi California’sse (piir piki Colorado jõge). Seekord kontrolliti, õigemini ainult küsiti, kas teisest osariigist pole toitu või taimi kaasa toodud. Me mugisime parajasti viinamarju ja ütlesime, et muidugi mitte.
Teel peatusime, et jätta Leo katkised tossud “jalanõude tarale” (Shoes Fence).
Jalutasime Joshua Tree National Park’s, see jääb nii Colorado kui ka Mojave kõrbesse.
Sooja oli uuesti kogutud kõrguse (1.6 km) tõttu ainult 30C, aga päike kõrvetas nii mis kole. Pargis on kidura taimestikuga
mäekülgedel ainukesed kõrgemad taimed Joshua Tree’d.
Väike Joshua Tree on nagu suur kaktus, aga suurel, so umbes 3 meetrisel puul on päris koorega tüvi.
Pargis olid suured siledad, lausa ümmarguseks lihvitud vulkaanilise päritoluga kaljumürakad.
Paar km enne 10. maanteele keeramist oli selline väga kõva tuulega koht lugematu arvu tuulikutega.
Los Angeles’i sissesõit mööda kiirteed oli igavesti pikk, tegelikult olimegi juba linnas, kuigi ise ei saanud sellest aru. Linn on tohutu suur.
Kristo pani meid Los Angeles’s Radissoni hotelli Junior sviiti kaheks päevaks meie kohta lausa luksuslikult elama.
Hotelli basseinis oli nii soe vesi, et higiseks võttis ja mullivannis oli vesi peaaegu tuline. Õhtul oli väga mõnus basseinist tähti vaadata.
Linnas tiirutasime autoga – LA on tohutu suur, koosneb linnaosadest nagu Hollywood, Santa Monica, Culver City, Beverly Hills, jne. Kesklinnas on veidi pilvelõhkujaid, mujal enamasti ühekordsed elamud. Sõitsime läbi Little Tokyo, China town, Civic Center,
Music Hall, Disney Hall.
Teed on laiad, kiirteedel enamasti 4-6 rida ühes suunas. Ruumi siin Ameerikas on. Aga sellist ühte mõnusat vanalinna, kus jalutada, ei ole.
Hollywood: Sunset blv, Hollywood blv.
Turistid tunglevad Hollywood Blv-l kuulsuste jalajälgedes, mis on Downtown'st päris kaugel.
Beverly Hills’is ilusad, väga hoolitsetud majad, majaesised ja tänavate ääres palmid. Väga ilus.
Long Beach'le vana ookeaniauriku “Queen Mary” vaatamiseks pidime sõitma Bevery Hills'st ca 60 km. Ikka LA. Vältisime kiirteid, et rohkem näha. Üks bulvar oli kilomeetrite kaupa ääristatud ainult kaubandusega: söögikohad, marketid jm poed.
Ookeaniauriku “Queen Mary” ühes osas tegutseb hotell, piletiga (a’ $24) saab laevale iseseisvalt jalutama. Välja on pandud vanad fotod ja näha saab kapteni silda ja kapteni, tema abi ja inseneri kajuteid. Alustuseks osaletakse ghost show’s, kus ka huvitavaid fakte teada sai. Sõja ajal vedas “Queen Mary” ameerika sõdureid sõtta ja sõjapõgenikke Ameerikasse. Ühel teekonnal sõitis ta pooleks “Curaqao” nimelise laeva, ise sealjuures suurt häda ei saanud. Vajas vööri osa remonti. “Curacqao” läks 2 tükiks ja muidugi põhja, 360 inimest uppus.
Parkimine LAs on väga kallis, 2 tundi parkimist “Queen Mary” juures maksis $12. LAs on üldse parkimine väga kallis lõbu, soovitatakse kasutada ühistransporti.
Tagasi hotelli sõitsime juba kiirteedel, sest ära tüütas see pikk sõit. See väike linnaeksursioon osutus 144 km pikkuseks.
Pühapäeval võtame suuna San Fransiscole, sest teisipäeval peame juba lennujaamas olema.
Sõidame Santa Monica kaudu, kus veedame mõned tunnid ookeani ääres mõnuledes. Ilm on nagu kodus väga soojal suvepäeval, vesi ka 22C.
Santa Monica rand on hiiglama pikk ja lai liivarand. Ujusime ja jalutasime 2,5 tundi.
Lained ei ole eriti suured, aga tugev tagasivool ei kutsu kedagi peale surfajate kaugemale ujuma.
Kai peal oli palju rahvast ja palju atraktsioone lastele: karussell, ilmaratas, ameerika mäed, näitlejad.
Eraldi murukattega platsike oli tehtud, kus igaüks võis teha, mida tahtis. Meie nägime paari võimlejat, mediteerijat, tantsupaari, erinevate pooside võtjad.
Rahvast oli pühapäevaselt palju ja politsei oli kogu aeg nähtaval. Rannas liiva peal sõitsid nad ATM-dega, jalakäiatele mõeldud kai peal patrullis politsei autos.
Santa Monica’st sõitsime mööda keerutavat mägiteed läbi Topanga kanjoni, et jõuda kiirteele 101.
Tee pealt ostsime 10 dollari eest terve kastikese ilusaid väga suuri maasikaid.
Mäest alla sõites jõudsime jälle LA piiridesse, kenade majade rajooni.
Põikasime Santa Barbara’sse – tõeliselt ilusa kesklinnaga kuurort, majad tõusevad mööda mäekülge üles. Sellises kohas tahaks küll puhata. 154. maantee viis meid mäkke, kust avanes fantastiine vaade alla linnale ja ookeanile.
Pühapäeva õhtul ööbima jäädes on sooja ainult 10C.
